Teie ostukorv on tühi.
Lõhnav lauk "Hiina Küüslauk"
Mugullauk "Hiina küüslauk" - värske vürtsi-maitsetaim küüslaugu aroomiga.
Väga varajane ja mahlane vitamiiniroheline! Õistaimedel on meeldiv hüatsindi aroom.
Mitmeaastane taim. Lehed painduvad, kitsas-lineaarsed, 30-50 cm pikkused, tumerohelised, õrnad, mahlased, küüslaugu maitsega. Lehed ei muutu pika aja jooksul puiseks.
Kasutatakse värskena maitselisandina toitudesse, samuti dekoratiivtaimena (valged, meeldiva aroomiga tähekujulised õied). Sobib ideaalselt toatingimustes kasvatamiseks.
Noored lehed lõigatakse 5-7 cm kõrguselt mullapinnalt 3-4 korda vegetatsiooniperioodi jooksul.
Arvatavasti võeti talisibul kasutusele algselt Hiinas ja sealt levis Jaapanisse, kus sai üleüldiseks lemmikuks. Looduses võib talisibulat kohata Mongoolia mägedes, Kesk-Aasias, Altais, Lääne ja Ida Siberi lõunaosas. Kasvavad nad keskmäestiku kivistel nõlvadel, päikesepaistelistel kohtadel ja mägiojades, mis kuivavad suvel. See on soojustarmastav taim, hakkab kevadel arenema peale püsiva soojuse saabumist. Samal ajal on sibul talvekindel ja talub kuni -45°C pakast ka õhukese lumekihi all.
1,0 g = 190-250 seemet.
Ravi ja maitseomadused. Talisibul on kui roheline kultuur väga populaarne Koreas, Indias, Nepaalis, Tais ja Filipiinidel. Toiduks kasutatakse pealseid ja õisi aga fütoteraapias kasutatakse kogu taime. Vanas India, Hiina ja Tiibeti meditsiinis kasutatakse seda sibulat üleväsimuse, depressiooni, vitamiinipuuduse puhul. Samuti kasutati seda kosumiseks peale rasket haigust.
Sibula vars peab olema õrn ja mahlane, tumerohelist värvi. Jaapanis eelistatakse kergelt küüslaugulõhnalist sibulavart. Hiinas kasvatatakse ka heledamavärvilist sibulat. Selleks varjutatakse põllul kasvav sibul roomattide või tumeda paberiga.
Talisibulat kasutatakse värskelt kuna töödeldes kaotab ta kuni 80% vitamiin C sisaldusest. Ta mahlakad lehed kaotavad kiiresti oma värskuse ja vitamiinisisalduse. Neid võib säilitada paar päeva 0+2°C juures.
Juba väike kogus rohelist sibulat annab tagasi söögiisu, suurendab seedenõre teket, mis aitab paremini organismil omastada toitu. Rohelised lehed sisaldavad kuni 3% suhkrut, rikkalikult C vitamiini, karotiini, mineraalsoolasid, eriti kaaliumsoola ja rauda, vitamiini B1 ja B2. Kulinaarias kasutatakse toidu kaunistamiseks, salatites, erinevates kastmetes, samuti segasalatites koos teiste köögiviljade, muna, kala ja teiste meresaadustega.
Tänu oma tumerohelisele, lopsakale lehestikule ja aþuursetele korvõisikutele aromaatsete, valgete tähekujulistele õitega, on talisibul väga kaunis. Sellepärast kasvatatakse teda ka kui dekoratiivtaime ja õisikuid kasutatakse kimpudes. Samuti on ta hea meetaim. Mesi ei omanda ei sibula lõhna ega maitset.
Väga varajane ja mahlane vitamiiniroheline! Õistaimedel on meeldiv hüatsindi aroom.
Mitmeaastane taim. Lehed painduvad, kitsas-lineaarsed, 30-50 cm pikkused, tumerohelised, õrnad, mahlased, küüslaugu maitsega. Lehed ei muutu pika aja jooksul puiseks.
Kasutatakse värskena maitselisandina toitudesse, samuti dekoratiivtaimena (valged, meeldiva aroomiga tähekujulised õied). Sobib ideaalselt toatingimustes kasvatamiseks.
Noored lehed lõigatakse 5-7 cm kõrguselt mullapinnalt 3-4 korda vegetatsiooniperioodi jooksul.
Arvatavasti võeti talisibul kasutusele algselt Hiinas ja sealt levis Jaapanisse, kus sai üleüldiseks lemmikuks. Looduses võib talisibulat kohata Mongoolia mägedes, Kesk-Aasias, Altais, Lääne ja Ida Siberi lõunaosas. Kasvavad nad keskmäestiku kivistel nõlvadel, päikesepaistelistel kohtadel ja mägiojades, mis kuivavad suvel. See on soojustarmastav taim, hakkab kevadel arenema peale püsiva soojuse saabumist. Samal ajal on sibul talvekindel ja talub kuni -45°C pakast ka õhukese lumekihi all.
1,0 g = 190-250 seemet.
Ravi ja maitseomadused. Talisibul on kui roheline kultuur väga populaarne Koreas, Indias, Nepaalis, Tais ja Filipiinidel. Toiduks kasutatakse pealseid ja õisi aga fütoteraapias kasutatakse kogu taime. Vanas India, Hiina ja Tiibeti meditsiinis kasutatakse seda sibulat üleväsimuse, depressiooni, vitamiinipuuduse puhul. Samuti kasutati seda kosumiseks peale rasket haigust.
Sibula vars peab olema õrn ja mahlane, tumerohelist värvi. Jaapanis eelistatakse kergelt küüslaugulõhnalist sibulavart. Hiinas kasvatatakse ka heledamavärvilist sibulat. Selleks varjutatakse põllul kasvav sibul roomattide või tumeda paberiga.
Talisibulat kasutatakse värskelt kuna töödeldes kaotab ta kuni 80% vitamiin C sisaldusest. Ta mahlakad lehed kaotavad kiiresti oma värskuse ja vitamiinisisalduse. Neid võib säilitada paar päeva 0+2°C juures.
Juba väike kogus rohelist sibulat annab tagasi söögiisu, suurendab seedenõre teket, mis aitab paremini organismil omastada toitu. Rohelised lehed sisaldavad kuni 3% suhkrut, rikkalikult C vitamiini, karotiini, mineraalsoolasid, eriti kaaliumsoola ja rauda, vitamiini B1 ja B2. Kulinaarias kasutatakse toidu kaunistamiseks, salatites, erinevates kastmetes, samuti segasalatites koos teiste köögiviljade, muna, kala ja teiste meresaadustega.
Tänu oma tumerohelisele, lopsakale lehestikule ja aþuursetele korvõisikutele aromaatsete, valgete tähekujulistele õitega, on talisibul väga kaunis. Sellepärast kasvatatakse teda ka kui dekoratiivtaime ja õisikuid kasutatakse kimpudes. Samuti on ta hea meetaim. Mesi ei omanda ei sibula lõhna ega maitset.
Eng.: Sweet-Scented Onion, Chinense chives. Bot. syn.: Allium ramosum, Allium tuberosum L.
